- U23 Euroopa meistrivõistlused trios ja tulistamise harjutuses toimusid 2. – 5. oktoobrini Hispaanias, Alicante provintsis asuvas väikelinnas Benejúzar.
Eestit esindasid mängijatena Robin Aus (Tartu Kalevi PK), Henri Mitt (Viru SK), Ott Karl Kopel ( SK Saku Petanque) ja Kaspar Mänd (Viru SK). Treeneri ja esindaja rollis oli Alari Keedus (Tartu Kalevi PK).
Kõigepealt suur tänu Kasparile, kes ülilühikese etteteatamise ajaga oli nõus koondisele appi tulema ning asendama Robin Randrüüti (kes vähem kui kaks nädalat enne reisi sai teada, et ei saa võistlusele sõita). Ilma vahetuse võimaluseta tundus väga riskantne võistlustele sõita ja tänu Kasparile me seda tegema ei pidanud.
Startisime EM-le juba teisipäeva hommikul, et soojas kliimas natuke aklimatiseeruda ja Alicante linna näha. Kolmapäeval, võistkondade saabumise päeval, läksime tagasi lennujaama ja tegime näo, et tulime otse lennuki pealt. Leidsime kiiresti vajalikud inimesed üles ja juba mõnekümne minuti pärast võis sõit hotelli poole alata.
Majutusime 3* hotellis Poseidón Playas de Guardamar, mis asub Alicante lennujaamast umbes 35 minuti kaugusel Torrevieja suunas. Hotell ise on oma 3* kohta isegi täitsa viisakas, aga selle asukoht on “huvitav” – ühest küljest on see otse mererannas ehk siis enamike tubade vaade on ilus ja soojas merevees ujumas käia on lähedal, kuid teisalt kuhugi peale ranna minna ei ole, sest ümberringi on tühermaa ja maantee.
Pilt 1 – Vaade hotellist. All suures autoparklas tehti trenni.
Nagu ikka, tuleb sellise suure võistluse korraldamisel ette apsakaid ja möödarääkimisi ning meie jaoks oli esimene neist hotellis uksekaartide kättesaamisel – nimelt anti meile 5 kahest tuba, kuigi olime tellinud ja maksnud 2 eest. Retseptsioonis küll näidati paberit, kus oli mustvalgel kirjas, et Eesti koondisele on kaheseid tube ette nähtud viis, aga me olime siiski ausad poisid ja jätsime 3 lisatuba võtmata.
Võistkonna registreerimine läks libedalt (registreerimislauas võttis meid vastu CEPi direktor Marija Eizabete Silova), kuid loosimise kohta öeldi kohe, et see jääb tõenäoliselt natuke hiljaks, kuna kõik võistkonnad pole veel kohale jõudnud. Kui aga ajakava järgne aeg lähemale jõudis, siis öeldi, et see toimub ikkagi kell 19.30 ehk ettenähtud ajal – meeldiv üllatus. Nii siiski ei läinud – kui võistkondade esindajad olid loosimiseks ruumi kogunenud, siis öeldi, et liiga palju võistkondi on ikkagi puudu ja seetõttu tuleb loosimine lükata kella 22 peale. Sel kellaajal see siis lõpuks toimus ka (kuigi nt Läti koondis polnud ikka veel kohale jõudnud) ja tõmbasin meile šveitsi 1. vooru vastaseks Šveitsi.
Tulistamine
Neljapäeva hommikul istusime bussi ja sõitsime pool tundi võistluspaika, et avatseremoonial osaleda ja tulistamise harjutuse võistlusega algust teha. Sarnaselt hotellile asus võistluspaik üsna inimtühjas kohas, kuhu juhuslikult ei satu tõenäoliselt ükski pealtvaataja – Benejúzari linnast umbes 2 km kaugusel spordiväljakute kompleksis. Võistluseks ette nähtud väljakud tundusid olevat statsionaarsed ning harjutamiseks oli palju väljakuid tehtud nende kõrvale. Väljakutel numbriga 1-4 oli katus peal ja seal toimusid ka tulistamised.
Robin sattus 1. vooru viskama väljakule nr 1 ehk peaväljakule, mis tähendas, et filmida seal justkui ei tohtinud. “Justkui” sellepärast, et suured filmimist keelavad sildid olid igal pool üleval, aga esimesena visanud prantslasele pandi sellegipoolest kaamera väljaku otsa ning keegi ei öelnud midagi. Tänu Ott Karlile saime tribüünilt siiski Robini visked videopilti.
Pilt 2 – Väljakud 2-4. Taamal tribüünid ja peaväljak.
Enne võistlust leppisime kokku, et mingit konkreetset punktisummat eesmärgiks ei võta. Lähme viskama võimalikult head tulemust ja eks siis pärast selgub, mis see skoor on. Naljatledes siiski rääkisime, et 8,5 punkti võiks ära visata, sest just nii palju oli eelmise päeva treeningul saadud keskmine miinus kümme punkti (Robin oli targematelt meestelt kuulnud, et sellise valemi järgi peaks saama oma võistluse tulemust arvutada). Esimene vise oli kenasti ja kindla peale visatud ning tasuks 3 punkti. Ja siis tuli väike närv sisse, käsi hakkas värisema ja 7 meetri pealt jäi vise lühikeseks. Õnneks suutis Robin kiirelt taastuda ja viskas järgmised kaks viset sarnaselt esimesega ning võttis mõlemast taaskord 3 punkti. Pärast esimest harjutust oli seis paljulubav, aga siis läks millegipärast jälle raskeks. Tuntavat närvi väidetavalt enam sisse ei tulnud, aga kuulid lihtsalt ei kukkunud pihta. Tulemuseks 15 punkti.
Arvestades 1. vooru tulemusi hindasime, et kahe vooru kokkuvõttes nelja parema hulka jõudmiseks peaks 2. voorus viskama tõenäoliselt vähemalt 40 (kui mitte 45) punkti ja kuna see tundus antud hetkel ebarealistlik, siis rääkisime, et lähme täitsa pingevabalt viskama ja tuleb palju tuleb. Peale mitme tunnist lõunapausi jätkuski võistlus 2. vooruga, kus Robin tulistas rajal number 2 esimesena. Aga pingevabast viskamisest ei tulnud eriti midagi välja – sees oli suur soov ikkagi umbes 45 punkti visata ning peas ketras mõte “kõik või mitte midagi”. Enamik visetest olid küll väga hea suunaga, kuid üle, sest soov oli “jääda” ehk võtta 5 punkti. 2. vooru tulemuseks 10 punkti ja selleks korraks oli tulistamise harjutuse võistlus meie jaoks läbi.
Kokkuvõttes Robinilt esimese korra kohta tubli tulemus. Peaväljakul tribüünide ja kaamerate ees viskamine andis kindlasti hea kogemuse tulevasteks võistlusteks.
Trio
Poisid rääkisid, et eelmisele U23 EMile läksid nad medaliootusega vastu, kuna vorm oli kõigil väga hea, aga seekord igaks juhuks nii kõrgeid eesmärke ei seaks. Sest ei läinud ju üldse vastavalt ootusele ja lootusele. Olin nõus, et liigseid pingeid ei ole mõtet endale peale panna – mängime oma parimat mängu ja kui sellega oleme vastasest paremad, siis saamegi võidu.
Reede hommikul alanud triode võistluse šveitsi esimese vooru vastaseks oli Šveits. Kuna eelmisel aastal oli nendega olnud suhteliselt võrdne mäng (mille küll lõpuks kaotasime), siis lootsime, et seekord suudame neid võita. Vaatamata suhteliselt lihtsale ja stabiilsele väljakule ei olnud meist Šveitsi koondisele siiski vastast. Ei saaks öelda, et keegi meist mängis oluliselt alla oma taseme, aga vastane mängis oluliselt paremini. Kindel kaotus 3:13.
Teine šveitsi voor oli Tšehhiga. Sain poistest aru, et nemadki on vanad tuttavad ja täiesti mängitavad ehk võidetavad vastased. Ja tõesti, oligi jõukohasem vastane kui Šveits, aga me ei saanud millegipärast asetust paika ja löögitabavus polnud ka kõige parem. Panime Kaspari Robini asemel mängu (kahjuks küll üks voor hiljem kui plaanitud, sest ma ütlesin vahetuse soovi vastasvõistkonnale peale viimase kuuli viskamist, mis sisuliselt tähendas, et uus voor oli juba alanud). Kaspari mängu toomine küll muutis mängupildi mõnevõrra paremaks, aga mitte piisavalt, et seda kohtumist võita. Kaotasime 7:13.
Juba enne lõunapausile minekut oli teada, et kolmanda mängu me võidame – nimelt saime vaba vooru ja sellega 13:7 võidu kirja. Seega jäime ootama oma selle päeva viimast mängu.
Šveitsi 4. vooru vastaseks tuli Taani, kel oli samuti üks võit taskus ja samuti vaba voorust nagu meilgi. Kuna me kõrvalt ühtegi Taani mängu vaadanud ei olnud, siis ei osanud midagi oodata, aga tabelit vaadates lootsime, et ehk on nemad siis veel jõukohasemad vastased kui eelmised kaks. No ja nemad tõesti olid. Ei oskagi öelda, kas vastased olid väga vähest aega mänginud või oli neil lihtsalt halb päev, aga neist olime silmnähtavalt paremad. Ei saaks öelda, et me oleks millegagi hiilanud selles mängus, aga ei olnudki vaja. Kindel 13:5 võit. Esimene “päris võit”.
Teadsime, et 8 parema hulka saamiseks peab olema 3 võitu. Ja et sellestki ei pruugi piisata, sest kalkulaator näitas, et üks 3 võiduga võistkond jääb välja. Meil oli 2 võitu – 1 vabast voorust ja teine nõrga Taani üle, kelle ainus võit oli samuti vabast voorust. Ei tundunud paljulubav. Aga lootus sureb viimasena. Nii Šveits kui Tšehhi olid mänginud väga hästi ning andsid meile hea koefitsendi. Vaatasime, et kui võidame 5. vooru vastase ja kõik tähed on õiges reas (ehk siis teised võidavad ja kaotavad meile sobivalt), siis äkki ikkagi on võimalus edasi saada. Viimase vooru vastaseks saime Türgi.
Laupäeva hommikul jõudsime võistluspaika ja saime teada, et mängime Türgiga platsil number 12. See oli üks kolmest kõige tagumise rea platsidest, mis olid hoopis teistsugused kui need kus eelmine päev olime mänginud – väga kõvad ja veerevad. Henri ~10 cm ette löökidega polnud midagi peale hakata – kõik hüppasid üle. Asetada tuli hoopis teisiti kui seni. Pärast esimest mänguvooru oli selge, et peame positsioonid võistkonna sees ümber ümber mängima – Robin läks asetama, Henri keskele ja Ott Karl lööma. Aga ka see ei toiminud hästi. Tõime 0:10 kaotusseisus Oti asemel Kaspari mängu, misjärel saime oma esimese punkti kätte ja hiljem veel 3 punkti, kuid pidime lõpuks siiski 4:13 kaotuse vastu võtma. Sellega olid meis lootused kaheksa parema hulka jõuda jäädavalt kustunud.
Tiimist kostus erinevaid mõtteid ja tundeid: ühtede jaoks polnud enam vahet, mis edasi tuleb ja teised tahtsid Rahvuste Karikat võitma minna. Pikalt meile seda seedida ei antud, sest Rahvuste Karika veerandfinaal algas üsna pea pärast viimase šveitsi vooru lõppu. Vastaseks tuttav Taani, väljakuks täpselt see sama väljak number 12, kus olime äsja Türgilt tappa saanud. Alustasime mängu samas koosseisus nagu eelmise lõpetasime – Robin, Kaspar, Henri. Vaatamata sellele, et olime just sel väljakul mänginud ning teadsime, et Taani näol pole tegemist eriti tugevate vastastega, läks meie mäng üsna üle kivide ja kändude. Kuidagi ei tahtnud me selle väljakuga sõbraks saada. Robini mööda maad löögid (tugevad peale asetused, kui soovite) andsid tabavuseks 50%, asetada oli jätkuvalt raske. Õhutemperatuur keris 30 poole ja konditsioneerist pisut tõbiseks jäänud Kaspar palus vahetust, kuna väljak hakkas silme ees juba virvendama. Kuidagi saime ikkagi Taanist jagu, aga ütleks, et määrasid nüansid ja kohati ka õnn. Kuna tulistamise poolfinaalidesse meil endal asja polnud, siis otsustasime peale lõunat võistlusplatsile mitte tagasi minna ning nautida sooja ilma ning merevett.
Pühapäeval oli meid ees ootamas maksimaalselt kaks mängu. Kõigepealt poolfinaal Hollandiga. Ja jälle seal tagaotsas, kus oli kõvad ja veerevad platsid. Rõõm oli näha, et olime viimase kahe mänguga midagi õppinud ning asetus oli hoopis teisest mastis kui eelneval päeval. Võtsime esimesest voorust 4 punkti ning peagi juhtisime 8:1. Siis aga hakkas vastane vaikselt kuid kindlalt järele tulema ja peagi oli tablool 8:8. Pidime midagi muutma, et asi päris hapuks ei läheks. Panime Henri esiasetajaks ja Robini lööjaks – see lüke tõi mängu pöörde ning hakkasime taaskord punkte võtma. Võitsime ligi kaks tundi kestnud matši 13:8.
Ees ootas selle turniiri kõige viimane mäng – finaal Rootsiga. Teadsime, et see mäng ei saa kindlasti lihtne olema, sest olime eelnevate päevade jooksul silmanurgast nende mängu näinud. Viimane mäng toimusi väljakute esimeses otsas, kus platsid olid pehmemad ja andsid kuni 10 cm ette löögid tihti andeks. Olime rõõmsad, et saame jälle normaalset mängu mängida ja panime Henri lööjaks tagasi ning Robini kükki. Tea, kas asi oli selles, et olime nüüdseks juba ümber harjunud nende veereväljakutega või oli asi milleski muus, aga lähedale me ei saanud ja pihta ka väga hästi mitte. Andsime esimeses voorus vastasele 4 punkti ja pool tundi hiljem oli seisuks 0:11. Olukord tundus nukker, aga alla anda ka ei tahtnud. Pidime taaskord midagi muutma. Kuna Robin oli proovinud asetada nii kükist kui püsti ja kumbki ei töötanud, siis tõime Robini asemel mängu Kaspari ning mängisime positsioonid ümber: Henri tagasi asetajaks, Kaspar keskele ja Ott Karl lööma. Ma arvan, et sellest hetkest alates hakkasime me näitama selle turniiri kõige paremat mängu. Tõsi, päris palju meie õnnestumisi olid võimalikud tänu sellele, et vastane ei mänginud kaugeltki tasemel, mida oli näidanud eelnevatel päevadel, aga meie mängu tase oli ka tublisti kõrgem kui seni olime suutnud näidata. Kaspari imelised vindiga asetused, mis keerutasid ümber vastase kuulide snadi juurde ning Oti karroo ning 2 järjestikust snadi tabamist jäid kõige helgemalt meelde, kuid ka Henri asetused olid stabiilsemad kui varem. Võtsime mitu vooru järjest punkte ja saime tabloole 6:12. Tundus, et rootslaste treener muutus juba vaikselt ärevaks ja mängijad tundusid ka liimist lahti olevat. Aga meie ei tohtinud endale ühtegi eksimust enam lubada, kui tahame võidu poole edasi rühkida. Kahjuks tuli ka meile ebaõnnestunud voor sisse ja see jäi paraku viimaseks – pidime tunnistama 6:13 Rootsi paremust.
Pühapäeva õhtupoolikul vaatasime naiste ja meeste põhivõistluse finaalmänge ning saime autasustamise tseremoonial poodiumile ronida ning Rahvuste Karika hõbemedalid kaela.
Pilt 3 – Eesti koondis vahetult pärast autasustamist.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes oli meil tore reis. Ilm oli soe ja mõnus, koondis oli kokkuhoidev, nalja sai palju. Võistluste korraldus oli üldjoontes hea ja ajakavast peeti kinni (kui loosimine välja arvata). Iga päev mitu korda bussiga edasi-tagasi reisida oli veidi tüütu, aga mis teha.
Kuna me võistlusel konkreetseid eesmärke ei seadnud, siis lõpptulemuses ei saa ka pettunud olla. Eks me sisimas tahtsime ikka kaheksa parema hulka saada, aga kinnisideeks seda ei võtnud. Rahvuste Karika hõbemedal on väärt saavutus ja eriti tore oli see, et saime medalid kaela samas kohas kus põhivõistluse paremik – pealtvaatajate ja kaamerate ees poodiumil.
Kohati mängisime alla oma võimete, aga viimastes mängudes oli mängupilt juba täitsa hea, seega kokku tuli harju keskmine. Esikaheksasse jõudmiseks oleksime pidanud turniiri algusest peale oma keskmisest oluliselt paremini mängima, sest veerandfinaalidesse jõudsid riigid, kus mängutase on kõrge ja keda oleksime ka enne turniiri algust sinna ennustanud (kui Türgi ehk välja arvata). Kaspar sai küll soovitust vähem mänguaega, aga see taandub ju alati valikule, kas lõhkuda töötavat tiimi, et kõik saaksid enam-vähem võrdset mänguaega või mitte. Mina otsustasin viimase kasuks. Eks alati saaks muidugi paremini, aga usun, et tegime vahetusi suhteliselt hästi ja kõik Kaspari mängu toomised õigustasid end sajaprotsendiliselt. Veelkord suur tänu ja kummardus sulle, Kaspar, et hüppasid viimasel sekundil paati ja aitasid meil medalid kaela saada! Suur tänu ka teistele tiimi liikmetele usalduse eest!
Koondis tänab fänne, kes mängudele videopildi vahendusel kaasa elasid ning organisatsioone, kes võistlusele sõitu rahaliselt toetasid: EPKL, Eesti Kultuurkapital, Toila Vallavalitsus, Tartu Valla Spordikool, Saku Vallavalitsus, Spordiklubi Saku Petanque.
Vive la pétanque!
Alari Keedus
