Eks see sõltub vaatenurgast… ja niipalju kui on vaatajaid on ka nurki.

2022 aasta talv mahutas mitmeid traditsioonilisi võistlusi sealhulgas Klubide Sari, Masters, Katsevõistlused erinevatele tiitlivõistlustele. Lisaks ”kohustuslikule programmile” korraldas Saku PK mitmeid kommertsturniire (mõned koostöös lätlastega). Need võistlused lisasid meeldivat vürtsi tavapärastele meistrivõistlustele ja katsevõistlustele. Osalesid mängijad erinevatest riikidest; lisaks Eestile olgu märgitud Läti, Leedu, Soome, Norra, Madagaskar ja Prantsusmaa. Prantsusmaalt oli mängimas Frederic Bauer, kes võibolla on kõige parem mängija, kes Eestis võistlustel osalenud (siinkohal muidugi võib selle väite koha kahtluse alla seada sest 90ndatel käis siin mängimas marokolasest mitmekordne maailmameister Hafid Alaoui). Nii või naa need turniirid tõmbasid rahvast kokku ja lisasid petangielule särtsu.

Tavapärastel võistlusel olid suhteliselt tavapärased võitjad: Klubide Sarjas tõestas Kärdla klubi oma paremust (kuigi viimase etapi finaalis võttis Viru klubi võidu), teise koha selles sarjas võitis Tõrva klubi ja sai õiguse osaleda BSCC turniiril Leedus. Katsevõistluste võitjad olid juba teatud tuntud nimed Angelika Tauk, Merike Aava, Triin Gretel Tauk, Margus Berkmann, Mihkel Filipenko, Kevin Kangur, Veiko Proos. Võibolla väikese üllatusena võitis meeste katsevõistlused Tõrva võistkond koosseisus Aigar Lusbo, Harry Lusbo ja Toomas Hoole. Aga, mis üllatus see ikka on – kõik mainitud mängijad on ennegi Eesti koondisesse kuulunud ja jätkuvalt kõrgetel kohtadel Eesti sisestel võistlustel. Juuniorite ja U23 katsevõistlusi ei toimunud kuna kummaski klassis oli täpselt ühe võistkonna jagu mängijad ja Eestit esindasid vastavalt juuniorites Kevin Sten Liik, Ott Karl Kopel ja Robin Randrüüt ning U23 koondisesse kuulusid Harry Lusbo, Henri Mitt, Kaspar Mänd ja Robin Aus. Kuidas edasi? Kas järgnevatel aastatel juuniorite koondist ei õnnestu välja panna?

Tiitlivõistlustel tulemuste üle võib pikalt arutada ja arvamusi on kindlasti erinevaid, kas saavutati eesmärgid või mitte. Eesmärkidest – kas üldse oli koondistel mingeid eesmärke? Avalikult pole nagu kuulnud ega välja öeldud. Nii, et siinkohal saan kirjutada ainult oma isiklikust kogemusest – eesmärk oli nii segapaarismängus kui ka paarismängus saada edasi eelringist (ehk shveitsisüsteemist) ja siis vähemalt ühes distsipliinis võita veel vähemalt üks mäng. Segapaarismängus õnnestus saada 16 hulka aga esimeses karikaringis tuli vastu võtta valus kaotus Taanilt. Meespaarismängus jäi edasipääs kahjuks ebaõnnestunud Andorra mängu taha. Kokkuvõtteks võib öelda, et ei olnud suur edulugu see EM.

Teistest tiitlivõistlustest oskavad rääkida ja kirjutada need, kes seal osalesid – ja suurem osa on kirja ka pandud.

Reitinguvõistlustel ehk Eesti Meistrivõistlustel osales 147 mängijat, kelle hulgas 5 juuniorit, 47 naist ja 98 meest (numbrid ei klapi aga nii tabel ütleb). 2021 reitingutabelis oli 191 mängijat aga kuna mängijate lisamise meetodika on erinev siis ei saa öelda, et oleks 50 mängijat „ära kadunud“.  Esikolmikud olid üllatusvaesed. Esile vast tasub tõsta ainult juuniorite võitja Robin Randrüüdi esiletõusu, kes oli ka meestereitingus 3ndal kohal.

Suvel jätkusid mitmed tradistsioonilised võistlused koos teiste Balti riikidega. Kaunases toimus Baltic Mix segapaarismäng, mille võidu tõid Eestisse Piret ja Kaido Kopel. Samas kohas toimus ka eespool juba mainitud BSCC klubidele, mille võidu tõi Eestisse Kärdla klubi. Sügisel Upesciemsis toimunud Läti-Eesti maavõistluse võit toodi ka Eestisse. Nende tulemuste valguses võiks öelda, et oli edukas aasta Eesti Petanque’i Klubide Liidule. Aga...

... sügis tuli minoorsemates toonides. Kõigepealt lükati edasi Maailmameistrivõistlused meestele ja meie koondisel jäi oma vorm realiseerimata ning tulemus koju toomata. Euro Cupil, kus esindas Eestit suvel Klubide Karika võitnud Kärdla võistkond, kogeti loosimisel ebaõnne ja meie taseme juures tähendab see ka soovitud tulemusest kaugele jäämist. I le pani punkti elektrihindade tõus ja seoses sellega sooja kadumine koduseks saanud Harku hallist ning halli sulgemine talveks.

Et mitte lõpetada kurbade nootidega siis rõõmsamaid uudiseid on ka;  EPKL on palganud tegevjuhiks (esmakordselt EPKL ajaloos) Marju Velga ja tema ning Juhatusse veel jäänud teiste entusiastide (Meelis Münt presidendina, Alari Keedus ja Maris Rõõm juhatuse liikmetena) pingutuste najal saame kindlasti uuel 2023 hooajal veel huvitavama kalendri ning programmi, mis kindlasti sisaldab lisaks tavapärastele võistlustele ka muid sündmusi.

Mis toob 2023 aasta?

Uue hooaja alguseni on jäänud 10-11 nädalat – kõigil on võimalus ennast paremaks treenida ja minna uuele hooajale vastu veel parema mängijana.

 Vive la pétanque!

Veiko Proos