Eesmärgid seati kõrgele, eriti peale seda kui klubiga liitus ka Soome üks kõigi aegade parimaid mängijaid Arttu Poikolainen. Räägiti ja usuti kohast kaheksa parema hulgas. Enne Prantsusmaa reisi ja Euro Cupi mõõduvõtmist toimus peaproov Leedus BSCC võistlusel. Ka see kujunes klubile edukaks ning võit ja tibake lisaenesekindlust võeti kaasa. Lisaks Poikolaineni lisandumisele toimus võistkonnas veel üks suur muutus – treener/esindaja rolli asus täitma Harry Kanistik. Kas mees suudab täita kauaaegsest juhtfiguurist tühjaks jäänud suured saapad? Kas see kujuneb meie Archilleuse kannaks? Need küsimused vaevasid meid nädalaid.

Kahjuks löödi meie tiim enne reisi algust sadulast maha. Nimelt selgus kellegi „abil“ või tähelepanelikkusest, et Arttu Poikolainen ei saa sel aastal esindada Euro Cupil Kärdla klubi, kuna litsents pole olnud kehtiv 6 kuud. Kuigi tema eelmise litsentsi kehtivuse lõppemisest on möödas rohkem kui 10 kuud tehti meile selgeks, et vaatamata sellele on „üleminek“ toimunud augustis ja see on vähem kui 6 kuud. Reeglid on reeglid ja tuli aktsepteerida paberile kirjutatut ning oma read ümber formeerida. Motivatsioon ja tahe said küll suure löögi ning mõnel mehel tõusis stressitase lakke mitmeks päevaks – äkki tuleb ise prantslaste vastu mängima hakata.

Vaatamata kõigele sai reis Prantsusmaale alguse teisipäeval, 8. novembril. Unised näod saabusid vihmasel varahommikul Tallinna Lennujaama. Mõned tunnid kannatust ning meid võttis vastu tunduvalt soojem, päikesepaisteline Pariis koos kõige oma melu (autode tuututamine, inimeste rutakas kõne) ja lõhnadega (kohvi, croissant jne). Tavapärased sekeldused autorentimisel ja karavan võis asuda teele edela Prantsusmaa suunas. Teekond Paris Charles de Gaulle Airport->Angoulême pikkusega 477 km kestis koos vahepeatustega kokku 9 tundi. Teekonna pikale venimise põhjuseid oli erinevaid – Margus ja Veiko soovisid laste karusselliga sõita, Harry pildistada Jeanne D`Arci (Veiko kohtas teda ka tänaval) ning ülejäänud tervislikult lõunatada.

Teekonna lõpp-punkti jõudes otsustasid vanemad tegijad jääda hotelli puhkama, teised valisid võimaluse õhtustada.
Esimesele päevale võis joone alla tõmmata tõdemusega, et siiamaani on reis läinud plaanipäraselt. Olime endiselt oma eesmärkide graafikus kui välja arvata, et need said peale reeglitega põrkumist veidi ümber sõnastatud.

Kolmapäeva hommik algas positiivse noodiga, kõigi silmis oli märgata tegutsemistahet. Nii läksimegi tutvuma kohaliku kultuuriga. Oli vaja oma mõtted eesolevast võistlusest natuke eemale saada ning vabaneda segadusest, mis valitses meie sees. Külastasime konjakimõisa ja jõudsime seigeldes lõpuks välja Atlandi ookeani äärde. Maitsesime kohalikke hõrgutisi, burgereid friikartulitega, loputades need alla kohalike veemeistrite toodanguga. Julgemad käisid ka ujumas.

Neljapäev. Hommikusöögil oli tunda kerget ärevust. Selle maandamiseks on alati hea väike jalutuskäik vabas õhus, mida keegi ei kasutanud. Mõni mees käis see-eest jooksmas.

Suundusime võistlusareenile. Ajagraafik nägi ette registreerimist kuni 12ni, loosimist 12.30. Tegelikult aga toimus loosimine juba 11.15. Väike nihe.

Võistlushall on gigantne. Koosneb kahest hallist, mis omavahel on ühendatud, kummaski 32 väljakut. Kuna võistlused olid võrreldes eelmise aastaga toodud kuu aega varasemaks, siis sel aastal oli ka halli temperatuur igati talutav. Tõe huvides tuleb märkida, et „talutav“ ei tähenda tingimata suviseid temperatuure ega T-särgis mängimist.

Võistlusel osales 26 riigi klubid, kes jaotati viide 4-liikmelisse gruppi ja kahte 3-liikmelisse gruppi. Erinevalt eelmise aasta alagrupisüsteemist võeti kasutusele puulisüsteem. Loosimisel asetati eelmise aasta neli paremat: Prantsusmaa, Monaco, Saksamaa ja Itaalia. See tekitas olukorra, et 3s grupis 7st ei tulnud ühtegi asetatud võistkonda ja mõni grupp võis moodustuda surmagrupiks.
Eestil sel korral ei vedanud, kuigi eelmisel õhtul sai tõmmatud kaarte, kes loosi võtab. Selle au osaliseks sai loomulikult meie treener, kes paraku pani loosiga kergelt öeldes puusse. Sattusime ühte puuli kahe maailma tipptiimiga, Prantsusmaa ja Belgiaga. Lisaks karroo-masinatele tuli gruppi Šotimaa. Enne kui olime hallis esimesed visked teha jõudnud, tundus, et turniir on lõppenud. Võrdluseks, et samas tõi loos grupi, kus omavahel madistasid Horvaatia, Jersey ja Tsehhi ning kelle võitja sai otse 8 hulka.
Õnneks oli kätte jõudnud lõuna ja see tegi tuju paremaks. Arutasime taktikat ja tegime plaani. Esimene paanikahoog läks üle ning valmistusime õhtuseks mänguks Šotimaaga.

Kärdla tiim seljatas Šotimaa klubi kindlalt. Võideti kõik 9 mängu ja lõppseisuks 21:0. Et natukenegi järgmiseks päevaks vormi lihvida, otsustasid kaks meest 18:0 seisult oma mängu jätkata. Said küll tiimikaaslastelt mõnitada, kuid ei lasknud end sellest heidutada. Šotlased tahtsid ka triosid mängida, aga õnneks sekkus siis juba otsustavalt kapten Berkmann.

Peale lõbusat mängu Šotimaa vastu jõudis tiimile õhtusöögil kohale reaalsus, et järgmise päeva hommikul kell 8:30 tuleb peaväljakul kaamerate ees mängida Philippe Suchaud & Co vastu teine puuli kohtumine. Pärast järjekordset paanikahoogu tuli õnneks appi huumor ning enne magamaminekut ei tundunud olukord enam lootusetu. Taktikalisel nõupidamisel lepiti kokku, et lööme nii lähedalt mööda, et häbi ei oleks ja kaamerad terveks jääks. Sellise plaaniga mindi välja puhkama.

Hommik saabus ning reaalsus jõudiski kätte, algasid esimesed mängud Prantsusmaa klubiga Arlanc. Kaalul polnud midagi muud kui grupi esikoht ning koht esikaheksas.

„Vau, vau, vau“ olid telekommentaatori esimesed sōnad, kui Meelis porteega mänguohjad haaras ja prantslase vastu võitlema hakkas. Üks parimaid sooritusi, mida sellisel tasemel nähtud ja video, mida iga Eesti petanker peaks vaatama! Tulemuseks küll napp kaotus 12:13, kuid kindlasti oli see mäng, millest räägitakse veel aastaid.

Sellest Kärdla tiimile ei piisanud ning oli kõigest teaser. Kõrval väljakul võitis Katri põnevusmängus prantslase seisuga 13:12 ja kirjutas end sellega petanki ajalukku kui legend. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa top 5 naismängijaga. Ei saa temast jagu ei prantslased ega belglased.

Hiljem prantslased enam ei vääratanud ja lõppseisuks jäi 2:19. Nii mõneski duplis oli mängu rohkem kui võis oodata. Kui poleks olnud paari rumalat otsust Marguselt ja Meeliselt, siis dupli mängu seis 13:6 oleks võinud olla ka midagi muud. Häbi kindlasti ei teinud ja inventar jäi samuti terveks.
Kui tõsisemalt rääkida, siis pigem näitasime end väga heast küljest. Mängu lõppedes arutasime Žvonko Radniciga asju juba rõõmsamas meeleolus. Prantslased kutsusid meie kapteni Marguse enda juurde ja ütlesid midagi sellist: "Te olete väga ok mängijad, aga teil pole tippmängude kogemust. Kui tippude vastu mängite rohkem, siis potentsiaali on oi-oi kui palju." Julgustavad sõnad.

Pealelõunal algasid esimesed mängud Belgia klubiga. Enne seda mõned motivatsioonikõned ning läksime belglastega võitlema. Jutt värinast ja pabinast oli nüüdseks kadunud.

Singlid. Katri võitis oma mängu kindlalt 13:4 ja võidu tõi koju ka Margus, kes alistas Belgia mängija seisuga 13:9. Lisaks kahele võidule oli veel tasavägiseid mänge, kuid lõpuks sai Belgia singlitest neli võitu kätte.

Dupleid mängides teadsime, et triplisse pääsemiseks on vaja vähemalt üks võit ära tuua. Kahjuks see lootus ei teostunud. Samas Marguse ja Meelise mängutulemus 6:13 viitaks küll selgele allajäämisele, aga seda see kindlasti polnud. Mäng kestis 1h 40 minutit ning õnnestumisprotsent oli kindlasti üle 66%, kuid sellel tasemel see tihti ei aita. Paar õnnestunumat viset konkreetses situatsioonis ning mäng oleks võidetav olnud. Margus kogus palju kohalikke fänne, kelle lemmik ta ilmselgelt oli – mees oskab rahvale mängida.
Samal ajal said Kaarel ja Mihkel kindla võidu kohtunike üle kui pidid läbima alkokontrolli. Sellest katsumusest väljuti suuremate raskusteta.

Mis jäi sellelt tasemelt meelde: igat kuuli tuleb mängida. Niisama ei anta midagi, iga punkti nimel tuleb võidelda.

Kärdlale puulis Prantsusmaa ja Belgia järel 3. koht ja edasi FedCup-ile.
Kuna puuli grupp oli raske, siis suutsime end ka FedCupiks motiveerida.

FedCup

Olime esimeses voorus vabad. Teises ringis läksime vastamisi Ukrainaga, kes eelnevalt oli alistanud Soome klubi.

Hoolimata sellest, et singlis olime krobelised, suutsime duplites oma paremuse maksma panna. Võitsime üldseisuga 17:4 ning meid ootas ees poolfinaal Sloveenia vastus. Tegemist oli meie masti meeskonnaga, seega võitjat oleks raske olnud ennustada.

Singlis saime kolm võitu. Võidu võtsid jälle Margus ja Katri, lisaks ka Kaarel. Seis 3:3.
Dupleid olime sel turniiril juba varem mänginud, niisiis mingeid uusi üllatuspaare välja pakkuma ei hakanud. Kaarel ja Mihkel võtsid väga hea võidu 13:12 ning Margus ja Meelis tulemusega 13:11. Selleks hetkeks oli seis selline, et igal juhul vajasime ühte tripli võitu. Seega aja kokkuhoiu huvides Veiko ja Katri oma mängu tõsiselt lõpuni ei mänginud.
Kuna tripleid meil sel turniiril varem mängida polnud vaja, oli tükk tegemist tiimide koostamisel. Lõpuks otsustasime, et läheme mõlemat mängu võitma, et mitte liigseid pingeid kellelegi seada. Margus, Katri ja Mihkel ning Veiko, Kaarel ja Meelis. Mõlemate triode algus oli paljulubav, mõlemas mängus juhtisime kindlalt. Mängu arenedes muutusid vastased aina kindlamaks. Tehti tiimide siseselt muudatusi ning saadi oma mäng paremini käima. Veiko võistkonna vastu läksid vastased 10:4 seisult kaks korda snadi lööma. Esimese ebaõnnestumise järel saadi teise korraga pihta. Snadi ei läinud välja, aga andis vastasele võimaluse. Meie kahjuks sel hetkel pigem lagunesime. Olukorras, kus võit tundus olevat juba käes, saime küll kaks punkti, aga mäng jätkus juba vastaste taktikepi all ning lõpuks kaotasime 12:13. Ka teises mängus kogusid vastased end mängu edenedes ning lõpuks tuli ka neilt kaotus vastu võtta.
Võib öelda, et pettumus oli suur, aga mis teha. Tuleb mängima õppida.

Mida öelda lõpetuseks – singlite mängimine viskas ikka lõpuks üle. Petank on tiimi mäng ja nühkida enamus ajast üksi ei ole vähemalt meie klubi silmis ahvatlev. Samuti on võimalik paljude Euroopa riikidega võidelda, aga "kingitusi" top 10 tiimid väga ei tee. Kui ise ei võta, siis keegi midagi kandikul ei paku. Mängisime suuresti oma taseme välja. Väheste tugevate vastaste vastu mängimise kogemus andis tunda, sest tuleb olla valmis mängima 90 minutit head petanki.

Natuke veel:

Söömine oli korraldatud halli kõrvale püstitatud telgis ning catering pakkus nii liha kui ka kalaroogasid kohalikus võtmes. Gurmeeks pakutavat nimetada ei saa, aga kõik oli söödav ja sai tutvutud nii mõnegi uue maitse ja roaga. Välja võiks tuua purgiherned, mis olid soojaks tehtud ja mida pakuti lisandina liha juurde. Kokkuvõtvalt võib öelda, et toitlustati korralikult ning road olid sportlastele igati korralikuks kõhutäiteks.

Pühapäeval võtsime jalge alla kodutee. Väike vahepeatus Kesk-Prantsumaa linnakeses Tours’is, mis pakkus ajalugu igal sammul. Kõike ei jõudnud peale väsitavat turniiri isegi endasse ahmida. Väikse õhtusöögiga tõmbasime võistlusele ja kogu hooajale joone alla.

Esmaspäeval liikusime taas Pariisi lennujaama ning kell 23.00 maandusime Tallinnas.

Lõpetuseks Marguse kokkuvõte: läksime tiimina, võitsime ja kaotasime tiimina ja ära tulime veel tugevamana kui eales varem!

Eestit esindas Spordiklubi Kärdla Petanque koosseisus Veiko Proos, Margus Berkmann, Meelis Münt, Kaarel Mikk, Mihkel Filipenko, Katri Aavekukk, Külli Kariste ja The Coach Harry Kanistik.

Autorid: Veiko Proos, Harry Kanistik ja Meelis Münt

Tsensor: Meelis Münt

Keeletoimetaja: puudus