Paarkümmend aastat, mille vältel on endal olnud võimalusi rahvusvahelise alaliidu tegemisi jälgida nii lähedamalt kui ka kaugemalt, ei ole suuri muutusi ei korraldusliku ega ka mängijate poole pealt. Korraldus lonkab endiselt mõlemat jalga - ei pea paika ükski varasemalt esitatud ajagraafik (markantsema näitena võiks tuua selle aasta meeste MM, mis algas üks päev varem kui väljakuulutatud programm ette nägi) ega ükski võistlussüsteem (naiste MMil pidi eelvoorust edasi saama 16 võistkonda, kohapeal aga muudeti seda nii, et jätkas 24 võistkonda). Kakskümmend aastat on möödunud, aga mängijatest võitlevad medalite eest endiselt samad nimed (Quintais, Suchaud, Weibel, Gardenas, Lozano; siia nimekirja võiks lisada ka soomlaste Ylönen’i, kelle pikk petankerikarjäär sai lõpuks tasutud üllatuspronksiga).

Petangikaugematele inimestele võib-olla seletuseks, kuidas selgusid Eestit esindavad koondised selle aasta maailmameistrivõistlustel: juunioride ja naiste katsevõistlused toimusid veebruaris 2021 ja nende võitjateks tulid vastavalt võistkonnad Kevin Sten Liik, Ott Karl Kopel, Kaspar Mänd ja Henri Mitt (juuniorid) ning naistest Marju Velga, Külli Kariste ja Katri Aavekukk. Meeste MM katsevõistlus toimus oktoobris 2021 ja selle võitis võistkond koosseisus Aimar Poom, Valmar Pantšenko, Igor Kostin ja Olav Türk.

Eestlaste teekond kaugesse Hispaaniasse sai alguse 11. novembri varahommikul. Vaatamata igasugustele kahtlustele ja kõhklustele sujus reis vahejuhtumiteta, kui mitte lugeda vahejuhtumiks paari mängija poolt Barcelona lennujaamas läbitud pistelist koroonatesti. Hispaanlased tunnistasid meid kõiki terveks ja siirdumine võistluspaika võis jätkuda. Üllataval kombel olid korraldajad sel korral tulnud toime transfeeri organiseerimisega ja muuga, mis seotud vastuvõtu, registreerimise ning majutusega. Kogu see organisatoorne pool võttis aga nii palju aega, et mängupaigaga tutvumine tuli lükata järgmiseks hommikuks. Tagantjärele võib öelda, et ega see mingi suur kaotus olnudki – mängupaik oli suurde parklasse püstitatud telk, mille alumisest servast jooksis sisse ojadena vett, mis omakorda muutis pool kasutusel olnud mänguala mängukõlbmatuks. Korraldajad lahendasid probleemi sellega, et osa juunioride ja naiste mänge mängiti õues, aga, oh ootamatust, õues läks kella 17 paiku pimedaks, mis tähendas, et mänge ei saanudki jätkata ning poole mängu pealt pidi taas sisse kolima (näiteks Eesti – Rootsi juunioride mäng).

Eestlased MMil

Naised – Katri Aavekukk, Külli Kariste ja Marju Velga. Loosiõnne üle kahjuks seekord rõõmustada ei saanud. Šveitsi süsteemis tulid vastasteks Monaco, Tai (eelmise korra maailmameistrid, kes kaitsesid tiitlit ka sel korral), Hispaania, Maroko ja USA. Vaatamata keerulisele loosile suutsid naised võtta viiest mängust kolm võitu, mis andis peale eelringi turniiritabelis igati korraliku 12. koha. Kahjuks varasemalt mainitud võistlussüsteemi muudatus ei olnud seekord meie kasuks. See muutus tõi meie naiskonnale esimeses karikaringis Poola asemel vastaseks Hispaania. Peale pikka ja keerulist mängu olime sunnitud tunnistama vastasvõiskonna paremust seisuga 8-13, kusjuures 2 vooru enne lõppu oli veel seis viigiline (8-8). Olid kõik võimalused olemas selle mängu võitmiseks, aga vastased kasutasid oma viimased kuulid paremini ära ning panid oma tugevuse kodupubliku marulisel kaasaelamisel lõpuks maksma. Sellele järgnenud Rahvuste Karika esimese vooru mängus oli võistkonna emotsioon veel eelmise mängu juures ehk kuidagi ei suudetud leida oma mängu ning valus kaotus tuli vastu võtta selgelt nõrgemalt Ukraina koondiselt. Sellega ka MMi mängud lõppesid. Viimane kaotus ehk tilk tõrva meepotis rikkus mingil määral kogu MMist jäänud emotsiooni. Tulistamises osales Marju Velga. Eelringis visatud 17 punkti valmistasid teatud pettumuse nii viskajale endale kui ka kaasaelajatele. Edasipääsuks oleks piisanud 22 punktist ja veerandfinaali uks avanes sel korral 28 punktiga.

Juuniorid – Kaspar Mänd, Henri Mitt, Kevin Sten Liik, Ott Karl Kopel. Sarnaselt naiskonnale mängisid juuniorid eelringis väga edukalt. Šveitsi süsteemi mängudes võeti kiirelt kolm võitu ja edasipääs oli tagatud. Seejärel otsiti oma neljases tiimis seda õiget koosseisu, millega minna vastu otsustavatele mängudele. Seda vist ei leitudki. Prooviti ühte- ja teistmoodi, aga päris õlitatult masinavärk töötama ei hakanudki. Esimeses karikaringis tuli vastaseks, nagu naistelgi, marulist kodupubliku toetust omav Hispaania. Mäng kulges hispaanlaste dikteerimise all ja nemad sammusidki siit järgmisesse ringi. Rahvuste Karika ringi esimeses mängus oli raske tulla toime korraldajate poolt pakutud ajagraafikuga ning tuli vastu võtta nukker kaotus Šveitsi mängijatelt. MM oligi läbi, kuid lisaks suurtele kogemustele said poisid aimu, kuidas paremad mängivad ja mida selleks on vaja teha, et ise paremaks saada. Tulistamises esindas Eestit Henri Mitt. Ja tegi seda suurepäraselt. Kahe korraliku seeriaga kindlustas ta endale koha 8 parema hulgas ehk veerandfinaalis. Seekord jäi see sein veel ületamata, kuid esimene pisike samm tulevaste medalite suunas on astutud.

Mehed – Aimar Poom, Valmar Pantšenko, Olav Türk, Igor Kostin. Naistest ja juunioridest kulges meeste MM erinevalt. Algus oli rabe, aga mida mäng edasi seda kindlamalt mehed hakkasid ennast tundma ja tasapisi hakkasid ka võidud tulema. Lõppkokkuvõttes väga hea võit Rahvuste Karika 1/8 finaalis Saksamaa üle ja lõppkoht 5.-8. Rahvuste Karika turniiril. Tulistamises osales Aimar Poom. 29 punkti on täiesti supertulemus, aga Aimari visatud alguse järel (esimeses harjutuses 18 punkti 20st võimalikust ja kõikidest viskajatest parim tulemus) jääb kindlasti nii talle kui ka kõigile vaatajatele kripeldama see 29. Edasipääsuks teise ringi oleks olnud vaja 33 punkti.

Eestlased tegid oma tulemuse selle aasta maailmameistrivõistlustel ära. Üllatusi ei tulnud, eneseületusi ka mitte. Samas ei saa ka öelda, et keegi oleks „lati alt läbi jooksnud“. Kõik võistkonnad mängisid oma taseme välja. Positiivse poole peale võib kindlasti panna Henri Mitt’i sooritused juunioride tulistamises.

Võitjateks krooniti sel korral naistest Tai võistkond ja tulistamises Ouk Sreymon Kambodzast, juunioridest Prantsusmaa ja tulistamises Ramanandraitsiory Faneva Madagaskarilt ning meestest Prantsusmaa ja tulistamises Dylan Rocher Prantsusmaalt. MM suurimaks üllatuseks võib kindlasti lugeda soomlaste pronksmedalit meeste klassis. Nende poolt taktikaliselt väga küpse mäng rasketel asetusväljakutel, mängiti oma tugevustele mitte vastaste nõrkustele.

Kohe on ukse ees uus hooaaeg uute katsevõistluste ja tiitlivõistlustega. 2022. aasta on tiitlivõistluste poolest väga rikas. Toimuvad Euroopa meistrivõistlused naistele, maailmameistrivõistlused meestele, Euroopa meistrivõistlused juunioridele, Euroopa meistrivõistlused U23, maailmameistrivõistlused paaris-, segapaaris- ja üksikmängus ning Euroopa meistrivõistlused paaris-, segapaaris- ja üksikmängus. Lisaks veel traditsiooniline Euro Cup. Kõigiks nendeks võistlusteks on eraldi katsevõistlused ja kõikidel soovijatel on võimalus pääseda Eesti koondisesse ning minna suurde maailma oma oskusi näitama.

Kõiki tulemusi saab vaadata FIPJP kodulehelt alljärgnevatel linkidel:

• Juuniorid
• Naised
• Mehed

Veiko Proos