Võib tõdeda, et ootajaid oli palju, sest meistritiitlit asus jahtima rekordarv petankereid - 54 meest (kelle hulgas 4 juuniorit) ning 18 naist.

Võistluse korraldus oli eelnevalt kokku lepitud alljärgnevalt: Harku halli märgiti maha 18 rada. Kell 9:00 alustasid vastavalt järjekorranumbrile esimesed 18 meeste paari esimese mänguga. Mängu pikkuseks 40 minutit + snadi. Pärast esimeste mängude lõppemist alustasid üheaegselt naised radadel 1-9 ja mehed radadel 10-18 vastavalt paaride järjekorranumbrile. Selliselt mängiti 3 mänguvooru.

Seejärel mängiti meeste karika esimene ring (1/16) ja siis üheaegselt naiste eelringi 4. mänguvoor ja meeste karika esimese ringi ülejäänud mängud (tabeli alumine pool). Samuti mängiti välja meeste 33. ja 49. koht.

Edasi jätkus üheaegselt ajalimiidita naiste veerandfinaal, meeste 1/8 finaal jne. kuni lõpuni. Vastavalt üldjuhendile karikaringis kaotaja edasi ei mänginud, v.a. poolfinaalis kaotaja. Olles esimene kord suure võistluse peakohtunik, oli hommikul pea mõtteid täis. Kas ma saan hakkama? Kas kogu süsteem töötab?

Ja siis see algas. Esimesed 36 meest olid väljakul ja kõik muutus korraga kuidagi rahulikumaks. Kaks esimest mänguvooru möödusid ilma suuremate probleemideta. Oli palju tasavägised mänge ning samuti ka mänge, mis olid paraku ühepoolsed, kuid siiski oli kõikide mängijate silmis ikkagi see “jess, jälle saab võistelda” sära.

Tundus, et kõik sujub, kuid ei. Pärast meeste teist mänguvooru jooksis süsteem kokku ning äkitsi olid arvutis ka meeste kolmanda vooru tulemused, mis muidugi oli veel mängimata. Hetkeks tekkis kerge paanika, mis ja kuidas edasi. Õnneks ulatasid siis abikäe Kadri, Lika ja Hardo. Neli pead on ikka ju parem kui üks ja nii sai tekkinud segadus lahendatud ning vaid 15 minutit hiljem olid mehed väljakul alustamas oma kolmandat vooru. Samas süsteem ju ei töötanud ikka veel.  Mõned telefonikõned ja oli ka see mure lahendatud. Kergendus….

Meeste kolm vooru mängitud ja 32 parimat meest teada. Nagu öeldakse, kaotada tuleb osata õigel hetkel, ja nii uskumatuna kui see ka ei tundu, siis lõppkokkuvõttes esimese ja teise koha mehed pääsesid edasi üle noatera - vastavalt  kolmekümnenda ja kolmekümneteisena.

Poolfinaali jõudsid kolm kogenud meest - Veiko, Kaido ja Aigar - ning nende seas alles juunioride klassi kuuluv Ott Karl. Karikatabeli alusel tuli Ott Karlile poolfinaalis vastu isa Kaido. Õhku visati kohe küsimus “kas isa laseb lapsel võita?”. Õige spordimehena aga läks Kaido poolfinaalis andma Otile lahingut, kuid kahjuks pidi sealt lahkuma kaotusega. Eks ilmselt oli Kaido korraga nii õnnelik kui ka mingil määral pettunud. Teises poolfinaalis kohtusid seega Veiko ja Aigar. Nii Aigar kui ka Veiko olid eelnevates karikamängudes näidanud väga kõvat taset, loovutades vastastele kahepeale kokku kolmes voorus 13 punkti. Oli ka see poolfinaal väga põnev ning sellest väljus võitjana Veiko. Suur finaal võis alata: juunior Ott versus kogenud Veiko. Paraku üllatust ei sündinud ning Veiko võitis oma järjekordse Eesti meistritiitli. Samas ei saa mainimata jätta, et ega Ott seda talle lihtsalt andnud.

Ja loomulikult naised. Pärast nelja mänguvooru oli selge 8 naist, kes jätkasid karikavoorudes võistlust meistritiitli nimel. Nelja vooru järel oli kõige kindlamat mängu näidanud Merike Aava, kes oli alistanud kõik neli vastast. Põnevaid mänge jagus aga kõikidesse karikamängudesse. Väga head mänguvormi näitas endiselt Merike, kes õhtu lõpuks ei kaotanud ühtegi mängu ja tasuks Eesti meistritiitel. Teisel kohal lõpetas Kadri ning kolmandal suvine Eesti meister Angelika.

Kokkuvõtvalt mõned küsimused kahest päevast peakohtuniku vaatenurgast:

• Kas on keeruline kuulata võistluste korralduslikku poolt, millest räägitakse võistluspäeva alguses?
• Kas alati peab igas asjas nägema halba?
• Kas me suudame kunagi leppida sellega, et meil on minut aega viskeks ning me ei tee harjutusviskeid mängu ajal?
• Kas kohtuniku märkuse järel on põhjust süüdistada teisi või on vahepeal õigem peeglisse vaadata?
• Kas meie mängijatena peaksime raskendama või kergendama kohtuniku tööd?

Igatahes mina omalt poolt tänan juhatust, kes usaldas mind nendel kahel päeval ja andis mulle võimaluse näha seda kõike ka teise vaatenurga alt.

Näidakem üles rohkem lugupidamist nii enda, kaasvõistlejate kui kogu petangi suhtes!

Maris