Kõik Kaptenid saavad nende sõnade peale mõelda ja ilmselt ka nõustuda eelpool öelduga – kui midagi muud ei juhtunud, siis vähemalt õppisime midagi uut.

Vaataks korra otsa nendele tiimidele, mis Kaptenid oma valikutega kokku panid:

Margus Berkmann – esimene valik Kevin Kangur. Loogiline valik peale äsjast edukat turniiri.

Veiko Proos – paljude meelest huvitav ja ootamatu valik - Harry Lusbo. Noorel mehel näitamise koht.

Kaido Kopel – Kaido sai põhimõtteliselt otsustada oma esimese valikuga, kas ta tahab turniiril osaleda lööjana või asetajana. Seekord kaldus vaekauss lööja kasuks ja seega asetaja valik - Kaarel Mikk. Ei olnud ka just üllatav. Mehed ju MMilgi koos käinud.

Toomas Hoole – Martin Mänd. Peale talviseid meistrikaid oli valik selge – taas ei mingit üllatust.

Marek Kolk – esimese valikuna Roger Viks. Mõeldes nii või naapidi tundub ka igati loogilise valikuna. Ehk ainukesena, mis võib-olla enne rääkis selle vastu, oli mõttekäik, kui Marek oleks tahtnud kindlasti ise lööjana mängida.

Aimar Poom – Mihkel Filipenko. Suviste dupli ja tripli meistrivõistluste valitsejad panid leivad ühte kappi. Kas kaks kõva kivi jahvatavad head jahu?

Kevin Sten Liik – Meelis Münt. Noorel lööjal oli vaja kogenud asetajat. Seda polnud vaja kaugelt otsida ja suvine paarismängu partner sai valitud.

Silver Kingissepp – siin tekkis esimene “probleem”, sest Kärdla klubi mängijad olid otsa lõppenud. Ja kohe nii mõnegi meelest võib-olla kogu drafti suurim üllatus Vahur Raudsepp. Mees on ennast Soomes ajanud tippvormi ja kogenud Silveril ei jäänud see märkamata.

Drafti teine ring

Silver Kingissepp – läks lihtsama vastupanu teed ja läks välja kindla peale, valides oma kauaaegse võitluskaaslase Ruudi Väärtnõu. 2/3 osas hästi kokkumänginud tiim. Mängukohad peaks ka suhteliselt kindlalt paigas olema. Kuidas sulandub Vahur tiimi?

Kevin Sten Liik – Ivar Viljaste ehk üllatavaim valik kogu draftis. Nooruse särtsakus ja vanaduse kogemus on ühes tiimis ning selle peab kokku liimima oma (riigi)juhtimise kogemust kasutades Meelis Münt. Kas saab sellega hakkama?

Aimar Poom – “must hobune” Allar Elerand. Nii mõnigi Kapten lootis, et see nii nimetatud “must hobune” jääb valimata ja saab ise käpa peale panna, aga ei. Kokkuvõtteks väga huvitav tiim, kus vist keegi pole omavahel koos ühtegi võistlusmängu mänginud. Kas toimib kohe esimesest mängust alates?

Marek Kolk – Kenneth Muusikus. Kolm head mängijat “jooksevad” ühes võistkonnas väljakule, kas jooksevad ka ühes suunas või on tegemist Krõlovi kuulsa valmi “Luik, haug ja vähk” tänapäevase versiooniga?

Toomas Hoole – Jaan Joonas. Ka teine valik ei mingit üllatust. Ainuke tiim, kes on koos mänginud. Kas see teeb nendest suursoosiku?

Kaido Kopel – Ott Karl Kopel. Veri on paksem kui vesi. Anname noortele võimaluse. Lootusandval juunioril suur võimalus “nuusutada” suurt mängu ja isa varjust välja astuda.

Veiko Proos – Toomas Tauk. Tuttav ja turvaline valik. Selgelt ei julgenud valikut tehes teist riski enam võtta ja avastada ennast äkki asetaja koha pealt. Kas “vana kool” ja “uus kool” kasvavad kokku?

Margus Berkmann – Valmar Pantšenko. Ausalt öeldes kummaline, et Valmar püsis nii kaua laual.

Naiste Kaptenite valikud:

Katri Aavekukk – Maris Rõõm. Asetaja valis tiimi lööja. Kas Maris täidab talle pandud ootused/lootused? Teise valikuna Varje Reede oli ilmselt sobivaim mängija antud tiimi.

Kadri Arunurm – Marju Velga/Külli Kariste - loogiline võistkonna koostamine, ilma igasuguse üllatusteta. Ainuke küsimus võib tekkida, kas mängijad leiavad oma positsioonid?

Paberil mängivad tiim Berkmann ja tiim Hoole võidu nimel ja ülejäänud võitlevad poolfinaali pääsu eest. Aga reaalne elu võib tuua midagi muud, sest kuulid on ümmargused.

Vastused nendele küsimustele saame juba 9. jaanuaril.

Vive la petanque!