Nagu juba tavaks saanud, oli enne võistlusi õhus mitmeid põnevaid küsimusi. Ennekõike huvitas, millise stsenaariumi saab seekordne nädalavahetus. Kas võistlustest kujuneb kaasakiskuv komöödia, tavaliseks saanud draama, kõiki paeluv põnevik või hoopistükkis igav dokumentaal? Kellest kujunevad sel korral staarid, kelle osaks jäävad kõrvalrollid? Kas stsenaarium näeb ette üllatavaid pöördeid? Äkki on tegu hoopis „Tuhkatriinu looga“? 

Etendusele registreerus sel korral rekordilised 69 mängijat. Nende hulgas 15 naist ja 9 juuniorit. 

Võrdluseks eelmiste aastate osalejate numbrid:
2019 – 58 mängijat (naisi 10, juunioreid 8)
2018 – 35 mängijat (naisi 10, juuniorite võistlust ei peetud väheste osalejate tõttu)
2017 – 36 mängijat (naisi 9, juunioreid 4)
2016 – 41 mängijat (naisi 8, juunioreid 8)

Ajalukku piiludes võib veel märkida, et viimaste aastate stabiilseimad üksikmängu mängijad on olnud Katri Aavekukk, Kaido Kopel ja Ivar Viljaste, kes kõik on eelpool mainitud võistlustel võitnud 2 medalit. Kas sel korral tuleb lisa? Ja lisa tuli...

Korraldajate rollis olid seekord Viru SK aktiivsed petankerid ja abiks tulnud Rene Kundla. Mängukohaks 715 elanikuga alevik nimega Voka. Vokas asub Voka mõisa süda ja kalmistu. Voka staadionil on võistlusi peetud alates 2002. aastast ja kohalike aktivistide sõnul tahetakse seda traditsiooni jätkata pikalt.  

Kahjuks, vaatamata üksikmängu osalejate rekordile (varasem rekord aastast 2000, kui Võrus osales 60 mängijat), jäi  osalejate arv väiksemaks kui tulistamise/paarismängu/trio nädalalõpul. Kas tõesti oli Kärdlas ühekordne võistlusel osalejate arvu kasv seotud koroonakriisi lõpuga? Või oli põhjuseks see, et Kärdlas mängiti välja 3 medalikomplekti ja Vokas ainult üks (siinkohal tuleb muidugi ära märkida, et tegelikult mängiti nädalalõpuga Ida-Virumaal välja kaks medalikomplekti, aga kuna teise päeva 55+ trio meistrivõistlused Kohtla-Järvel on nii öelda “kinnine” võistlus, siis ehk seda päris tavaliseks medalikomplektiks ei saa arvestada)? Või mõjutab osalust mänguviis? Koht? Reklaam? Eks see tõde ole ilmselt kõige eespool nimetatud asjade kombinatsioon ja iga korraldaja peab ise leidma selle kuldse kesktee, millega mängijaid oma võistlusele meelitada.

Korraldajad olid 69 osaleja jaoks maha märkinud 30 väljakut. Sellest tingituna oli koheselt välistatud mängijatele juba tuttavaks saanud Šveitsi süsteem ning kasutusele võeti puulid. Kas meeste puhul oli see kõige parem variant? Isiklikult arvan, et ei olnud. Nii mõnelgi mängijal tekkis olukord, kus loosi tahtel sattununa kolmeliikmelisesse puuli kujunes päev järgnevalt: vabavoor, kell 11.00 1. mäng, vabavoor,  lõuna, vahevoor, 2. mäng 16 hulgas kell 15.00. Samas neljaliikmelisse puuli sattununa kujunes mängija teekond sama kaugele jõudmiseks järgnevaks: kell 10.00 esimene mäng, kell 11 teine mäng, kell 12 kolmas mäng, lõuna, kell 14.00 vahevoor, mäng 16 hugas kell 15.00 - ehk 4 mängu sama kaugele jõudmiseks. Kas see tundub mõistlik ja võrdne? Samas Šveitsi süsteemi puhul oleks mõlemad mängijad mänginud võrdselt 4 mängu. Nüüd, kui meil on võimalus kasutada valmis programmeeritud Šveitsi süsteemi, siis võiks ja peaks enne võistluse läbiviimist kaaluma, milline variant on kõige parem. Mõtlemisainet tuleviku jaoks.

Laupäevane show sai alguse kell 10.00 ja seekord oli avapauk suursugune – nimelt loosi tulemusena olid sattunud samasse gruppi eelpool mainitud „singlihundid“ Ivar Viljaste ja Kaido Kopel. Võib vaid kaasa tunda nendega samasse puuli loositud Mait Metslale ja Igor Kostinile. Viimane loobuski viimasel hetkel osalemisest. Samad mehed lõpetasid ka päeva finaaliga.  Oma 2019. aasta tiitlit kaitses Kaido Kopel, kellele see oli teiseks kullaks üksikmängus.

Naiste võistlustel osalejad olid suures osas kõik teada-tuntud nimed. Naisi nimekirjas seekord 15. Suurtematest puudujatest võib märkida äsja tulistamisvõistlusel kaks esimest kohta hõivanud Marju Velga ja Maris Rõõm (kes oleks olnud ka tiitlikaitsja). Oma esimese üksikmängu meistrivõistluse mängisid Merike Sisask ja Liidia Põllu. Päeva lõpetas võidukalt Saku PK mängija Angelika Tauk, kellele see oli neljandaks kuldmedaliks üksikmängus.

Meeldiva üllatusena oli korraldajaklubi ehk Viru SK leidnud uusi juunioreid – Veroonika Mendes, Ksenija Matsneva, Aurelia Meldre, Markko Tarassov. Kahjuks ei ole mainitud juunioreid olnud näha ühelgi teisel üle-eestilisel võistlusel. Juuniorite võistlustel osalesid ka “vanad tuttavad” Kaspar Mänd, Henri Mitt (tiitlikaitsja), Ott Karl Kopel, Martha Aavisto ja Kevin Sten Liik. Rõõmsalt võis tõdeda, et kokku oli mängijaid juuniorite võistlusel 9. Nüüd taas see igavene küsimus: „kuidas neid noori hoida petangi juures?“. Kuidas mäng atraktiivseks teha? Ilmselt kõigepealt peaks alustama sellest, et mõelda korralikult läbi, millise süsteemiga võitjat selgitada. Laupäevasel võistlusel tuli Eesti meistriks vaid 3 (!?) mängu mänginud Henri Mitt, kes samuti kaitses 2019. aasta tiitlit.

Kokkuvõtteks võib eelpool õhku visatud küsimustele öelda vastuseks, et nädalavahetus kujunes mõningaste põneviku sugemetega igavaks dokumentaaliks. Ei mingeid üllatusi võitjate osas. Et see hooaeg samamoodi ei jätkuks, tuleb paljudel peeglisse vaadata ja endalt küsida: “Kas ma tahan paremaks mängijaks saada? Mis ma selle heaks olen valmis tegema?”.

Nüüd, kui 11 meistrivõistlust on peetud, näeb medalitabel välja alljärgnev (12 pronksi on tabelis sellepärast, et paarismängu pronksi said nii Kärdla kui ka Wicia). Peale edukat üksikmängu nädalavahetust (2 kulda) tõusis medali tabelis teisele kohale Saku PK.

Kui alustasin Viktor Frankli sõnadega, siis lõpetada tahaksin Oscar Wilde’i omadega: “Rahulolematus on esimene samm inimese võï rahvuse edasiliikumise teel”.

Vive la pétanque!