Korraldajad olid mänguplatsid teinud paljudele tuttavatel, aga nooremale põlvkonnale ja uutele mängijatele võõrastel, Mängude maja väljakutel. Maha oli märgitud 19 väljakut + eraldiseisev peaväljak (kui nüüd sündmuste käigust ette rutata, siis võib öelda, et antud lahendus sai kuluaarides palju kiidusõnu).

Esmakordselt Eestis mängiti Hiiumaal välja ühel nädalavahetusel kolm Eesti meistrivõistluste medalikomplekti (tegelikult küll neli, sest naised selgitasid tulistamises meestest/juuniroitest/veteranidest eraldi parimad enda hulgast). Selle üle on aastaid tuliseid vaidlusi peetud nii ametlikel koosolekutel kui ka mitteametlikes vestlusringides. Põhjamaades on juba aastaid traditsiooniline meistrivõistluste nädal, mille vältel selgitatakse kõik meistrid. Eesti valis siis üleminekuks/prooviks reedese pärastlõuna, mil selgitati meistrid täpsustulistamises. 

Igaüks saab nüüd oma arvamuse kujundada ja seda avaldada, kas see on mõistlik ja sobiv variant ning kas tasub sellega edasi minna Põhjamaade mudeli suunas või tõmmata tagasi traditsioonile tee peale ehk 1-2 võistlust nädalavahetusel. Osalejate arv reedesel tulistamisvõistlusel näitab, et reedene päev takistuseks küll ei osutunud. Pigem jäi pühapäevasest trio võistlusest maik suhu, et kas seda kõike mitte liiga palju polnud ja paljud kiirustasid koju. 

Niisiis oli seekord reede õhtupoolikul tulistamine, laupäeval paarismäng ja pühapäeval trio. Mängijaid oli tulnud kokku Eestimaa igast nurgast, mis vist mingil määral tõestabki, et reedene võistluspäev ei olnud enamikule probleemiks. Esindatud olid Saaremaa, Valga, Tartu, Võru, Ida-Virumaa, Harjumaa, Haapsalu ja loomulikult Hiiumaa omad mängijad. Kokku osales nädalavahetusel 83 mängijat, nende hulgas 20 naist aga kahjuks vaid 5 juuniorit. Kõikides mänguviisides püstitati uued meistrivõistlustel osalejate arvu rekordid. Korrektsuse huvides peab siiski mainima, et ühel korral varasemalt 1993. aastal on trio meistrivõistlustel osalenud 24 võistkonda, aga siis ei olnud lubatud vahetusmängijad, nii et mängijate arvu poolest püstitati ka trio võistlusel uus rekord. Kas oli põhjuseks üle pika aja võistlused Hiiumaal, varem jutuks olnud pikk nädalavahetus (et sai kolm võistlust samas kohas peetud) või hoopis viirusest tingitud pikk võistluspaus ja kõikidel “käed sügelesid” kuuli viskamise järgi? Kahjuks peab tõdema, et juuniorite arv ei ole kerkinud. Kerkib taas igavene küsimus, kuidas tuua noori meie poolt armastatud spordiala juurde ja kuidas neid seal hoida. Millega teha meie mängu atraktiivseks? 

Esmakordselt (siinkohal võib autor faktiga eksida, aga see jäägu autori südametunnistusele) oli võimalik jälgida Eesti meistrivõistlusi otseülekandena Eesti petangi Facebooki lehelt. Varasemad otseülekanded on olnud mõnedelt tiitlivõistlustelt ja kohalikelt võistlustelt. Vaatajate arv ei olnud küll peadpööritav, aga see on hõlpsasti seletatav sellega, et enamik asjast huvitatuid olid kohapeal mängimas. Ülekannete edastamisega oli korraldajatel mõningaid probleemi, aga usume, et tulevikus kogemuste lisandudes sujub ka see valdkond ladusamalt. Tahaks aga küsida: „kas Eesti meistrivõistluste otseülekannete organiseerimine on mõttekas, kuna enamik asjast huvitatuid on kohapeal?“. Nii või naa, igatahes oli niinimetatud peaväljak teistest eraldatud ja see sai kohapeal erilist tähelepanu ning sellel mänginud mängijad tundsid teistsugust pinget kui tavaolukorrad suudavad pakkuda.

Reedel (ja loomulikult ka laupäeval ja pühapäeval) oli õhus tunda selget võistlusärevust, mis ilmselt osaliselt ka tingitud pikast võistluspausist. Samas oli pea aegu käega katsutav mõnus ootusärevus, seda eriti reedel, et nüüd lõpuks saab ennast ja oma tegemisi võrrelda teistega, kes, kui palju ja kui efektiivselt on pika võistluspausi ajal harjutanud. Kas pikad treeningtunnid on vormitud ka võistlusvormiks?

Tulistamise sujuvaks läbiviimiseks oli maha märgitud 8 viskerada. Mehed viskasid 6 rajal ja naised kahel. Kärdla Klubi noorsportlaste (Kaarel Mikk ja Mihkel Filipenko) poolt oli ette valmistatud uued vahendid, millega oli lihtne paigaldada löödavaid kuule ning suuresti tänu sellele sujus võistlus heas tempos. 

Siinkohal muidugi kiitus ka kõigile viskajatele, kes hoidsid kenasti kinni tulistamisele määratud ajareeglist. Kogu võistlus sai läbi 5 tunniga, mis oli optimistide arvamus, pessimistid pakkusid 6 ja pool kuni 7 tundi. Võitjateks krooniti Kädla klubi mängijad Marju Velga ja Mihkel Filipenko, parima juuniori eriauhinna sai Viru SK mängija Henri Mitt.

Laupäeva hommik algas reedese võistluse parimate autasustamise ja avatseremooniaga. Peeti kõnesid, õnnitleti võitjad. Aga pikka pidu polnud aega pidada, sest uus võistlus ootas ees. 

Paarismängu võistlus viidi läbi juba traditsiooniks saanud Šveitsi süsteemis, millele järgnesid karikaringid. Karikaringides tehti väike uuendus – nimelt mängisid tagumistele kohtadele jäänud 3 ja esimene ots 4 ringi karikat. See tagas selle, et otsustavatel mängudel olid kõik muud mängud lõppenud ja asjast huvitatud said rahulikult vaadata parimate mänge ning üht-teist õppida. Seekord oli õppida palju. Suurepärast mängu näitasid võitjad Mihkel Filipenko ja Kaarel Mikk Kärdla klubist. Palju alla ei jäänud tiitlit kaitsma tulnud Marek Kolk/Valmar Pantsenko/Aimar Poom. Finaali kõrget taste ei seganud isegi väljakutele laskunud ööpimedus - mängijad suutsid näidata oma parimaid viskeid ka autotulede valguses. Päeva ehk suurima üllatuse serveerisid aga mängijad uuest Saaremaa klubist Siim Sooäär ja Aare Trave, kes küll sel korral pidid pronksimängus alla vanduma kogenud Meelis Mündile (Kärdla PK) ja hetkel ilmselt meie parimale juuniorile Kevin Sten Liigile Wicia klubist.

Kahjuks segas võistluspäeva kulgu vihmasadu. Võistluse käik peatati päeval lausa kaheks tunniks. Korraldajad tänavad siinkohal kõiki, kes käe külge panid ja aitasid väljakud pärast saju lõppu, taas mängukorda seada – Maris Rõõm, Piret Kopel, Hardo Sokk, Kaido Kopel, Toomas Tamme, Priit Berkmann, Heigo Kullang, Kadri Arunurm, Meelis Münt (kui keegi jäi nimetamata, siis see ei vähenda aitajate panust).

Pühapäevane, mõnede arvates hooaja tähtsaim turniir Eesti meistrivõistlused trios kujunes väga kaheosaliseks – esimene osa enne vihma ja teine osa taaskord koos suure vihmaga, kus paljud mängijad kiirustasid praami peale ja koju. Kerkib küsimus, kas antud lahendus on hea, et pühapäeval korraldada tähtsaid võistlusi? Võib-olla teha üks võistlus kahepäevaseks? Kõik saaksid rahulikus tempos mängida, vajadusel saab ilmastiku tõttu pausi pidada, suure tõenäosusega ei jääks otsustavad mängud ööpimedusse. Ja need päevad ei pea sugugi olema laupäev-pühapäev, vaid nagu seegi nädalavahetus näitas võiks vabalt mängida paar ringi Šveitsi süsteemis juba reede õhtupoolikul, siis jätkata mängudega laupäeva hommikul ja finaalgi saaks peetud laupäeva varaõhtul. Võibolla isegi õhtut jätkata mingisuguse ühise koosviibimisega seejärel? Mõtlemisainet igatahes jagub nii korraldajatele kui ka arvamuse avaldajatele.  

Pühapäevase võistluse võitjaks tulid kogu nädalavahetuse väga staabilset taset näidanud Tartu Kalev PK mängijad Aimar Poom, Valmar Pantšenko, Marek Kolk. Hõbedase comebacki tegid mitu aastat petangist eemal olnud Martin Mänd, Roger Viks ja Harry Kanistik Kärdla PK-st. Pronksi viisid sel korral koju samuti Kärdla PK mängijad Katri Aavekukk, Külli Kariste, Marju Velga.

Nüüd, kui 8 meistrivõistlust on peetud, näeb medalitabel välja alljärgnev (9 pronksi on tabelis sellepärast, et paarismängu pronksi said nii Kärdla kui ka Wicia).

Nädalavahetuse õnnestujad olid Mihkel Filipenko Kärdla PK-st 2 kullaga ja MVP tiitliga, Aimar Poom, Valmar Pantšenko, Marek Kolk kulla ja hõbedaga, Marju Velga kulla ja pronksiga, ning suurepärase tagasituleku teinud Roger Viks hõbeda ja pronksiga. Siia nimekirja lisaksin ka vigastuse küüsis vaevelnud Margus Berkmanni, kes leidis endas jõudu ja tahtmist hoida võistlejate tuju üleval kõigil kolmel päeval suurepäraste kommentaaridega.

Nädalavahetuse ebaõnnestujad olid aga ilm ja Artikkel 5 vastu eksijad.

Korraldajad ehk Kärdla PK tänab kõik, kes käe külge panid.

Eraldi märkimst väärivad Hiiumaa ärimehed Hiiumaa Coopist, Faasion Oüst ja Hiiumaa Pagar+ Köögist, kes toetasid võistluste läbiviimist.

Vive la pétanque!