Natuke interneti avarustes surfates selgus, et käesoleval aastal (ehk siis hetkel veel 2018) osales turniiril 64 tiimi aga kuna huvi oli suur siis suurendati tulevaks (ehk 2019) aastaks osalejate arvu 128ni. No mõeldud tehtud.... Kiri korraldajatele, sealt arve osalemistasude tasumiseks (8 kuud enne võistluse toimumist paluti ära maksta, et kinnitada oma osalemine), kiire otsing internetis, et leida võistluspaiga lähedal hotell ning tehtud ta oligi. Vahemärkusena peab ka mainima, et vahepeal pidi ka tiimikaaslased leidma ja nendega midagi kokku leppima. Aga see ei osutunudki väga keeruliseks, head sõbrad Soomest Tuukka Ylönen ja Arttu Poikolainen olid kohe nõus selle sõidu ette võtma. Kuna võistluseni oli aega veel 8 kuud siis võis asja mõneks ajaks unustada. Peab tõdema, et tõesti – 128 tiimi olid registreeritud oktoobri lõpuks. Osalejate nimekiri sai päris vägev; on nii endiseid maailma- ja euroopameistreid kui ka praeguseid, lisaks loomulikult kogu Suurbritannia paremik. Mõned tuttavamad nimed - Dylan Rocher, Stephane Robineau, Bruno Le Boursicaud, Damien Hurreau, Noel Kempeneers, Essa Agzoul.

Jaanuaris 2019 sai siis asi uuesti lauale tõstetud ja hakatud päriselt reisi planeerima. See tähendab, et lennukipiletid oli vaja hankida. Õnneks Londonisse lendamine ei ole keeruline ja seegi “operatsioon” sai ca 15 minutiga tehtud.

Lõpuks jõudis kätte kaua oodatud ja planeeritud juuni 2019 ning Londoni vallutamine võis alata.

London, Euroopa Liidu suurim linn (kuni Brexiti jõustumiseni) laiub Thames jõe kaldal. Elanikke 8,825 miljonit. Kuuldavasti räägitakse Londoni regioonis 300 erinevat keelt. Ajavahe Eestiga -2 tundi. Tuntumad kohad turistidele Big Ben kellatorn, Buckinghami Palee, London Eye jne jne. Kuid kõik see oli meie jaoks teisejärguline sest meie reisisihiks oli Crystal Palace linnaosa, kus peeti turniir. Linnaosa sai oma nime 1851. aasta näituse jaoks ehitatud malmist ja klaasist ehitise järgi, mis hävines tules 1936. aastal.

Reis viis meid Crystal Palace Sports Centre territooriumile, kus on filmitud ka üks klipp filmi  "Itaalia rööv" originaalversioonis.

London ise võttis meid vastu klassikalise vihma ja uduga. Õnneks reedeks ja laupäevaks ning eriti pühapäevaks kui mängud hakkasid oli ka ilm veidi selginenud.

Laupäevasel triode võistlusel jagati osalenud 128 tiimi alguses neljastesse puulidesse. Põhimõtteliselt aga oli tegemist otse karikaga ehk puulis 2 võitu saanud tiim mängis edasi “Gold Cup”, 1 võidu 1 kaotuse ja siis veel 1 võidu saanud tiim “Silver Cup” ja 1 võidu ning 2 kaotust saanud tiim “Bronze Cup” turniiril. Meie võistlus algas kohaliku tiimi vastu mitte just kergelt aga võit õnnestus võtta. Kahjuks teises mängus, vaatamata pärast kokku loetud 14 kuulile, millega oli võimalus mäng lõpetada, tuli kaotus 12-13. Omamoodi osutus see õnneks õnnetuses nagu pärast selgus. Kolmandas mängus kerge võit kuigi tunne oli peale eelmise mängu kaotust, et võiks/peaks järgmise lennukiga koju sõitma. Niisiis kulges meie tee “Silver Cup” turniirile. Peale lõunat paranes ka meie mäng natuke ning suutsime seal mängida mitu head mängu, mis viisid meid lõpuks õhtuhämaruses “Silver Cup” finaali. Vastasteks kohalikud mängumehed, kes just teises poolfinaalis olid lülitanud välja teise Soome tiimi. Kohalikud mängumehed rääkisid omavahel araabia keeles. Õnneks oli meil veel mõned energiajäänused alles ning tasuks võit ja pruun ümbrik ehk nagu varasemalt sai mainitud oli hommikune valus raske kaotus omamoodi õnn. Päeva pikkuseks kujunes ca 13 tundi. Sel hetkel oli tunne, et järgmise päeva paarismängu turniir tuleb küll vahele jätta.

Aga nagu juba vanad eestlased teadsid rääkida on “Hommik õhtust targem”. Oligi käes pühapäeva hommik ning täis uut energiat olime teel Gravesend Rugby Club väljakutel toimuvale turniirile. Mängukoht oli tõesti kena oma klubihoonega, suurte rägbiväljakutega. Petangi platsid olid eraldi ehitatud ning osa neist ka katusega kaetud. 

Osalenud 96 tiimi oli seekord jagatud alagruppi ehk 4 grupis tuli mängida kõigi 3 tiimi vastu. Edasine kulges aga samamoodi nagu eelmisel päeval ehk alagrupi võitja “Gold Cup”, teine koht “Silver Cup” turniirile jne. Me olime peale eelmist päeva üllatavalt hästi valmis hommikusteks mängudeks ja kaks kiiret võitu oli tõsiasi. Kolmandaks mänguks oli niisiis vaja natuke tabelit uurida, kuidas meie grupi teised mängud on läinud ja nagu selgus oli meil vaja ainult paari punkti, et olla alagrupis esimene ning saada “Gold Cup” turniirile. Esimese vooruga sai see tehtud ja edasine oli rohkem niisama viskamine ning kaotus 11-13 ei kurvastanud meid eriti.

Edasi jätkusid juba mängud tiba nimekamate vastaste vastu. Esimeses karikaringis tulid vastu, ilmselt kõigile petangiga kursis olevatele inimestele tuttavad, nimekad inglased Nic Baxter, Sofiane Lachani. Esimeses voorus kinkisime neile 2 punkti kuid edasine oli juba meie kontrolli all ja vastasvõistkonnas ka tüli majas ning 13-5 võit oli tõsiasi. Parim hetk oli selles mängus ehk see kui vastased tegid vahetuse ja üks ütles vihaselt teisele “I don’t want lose this game”. Peale seda nad punkte enam ei saanud. Teine mäng tuttavate Hollandi koondise meeste vastu (Essa Agzoul ja Erik Telkamp), kellega on mängituid kordi ja kordi erinevatel tiitlivõistlustel ning Euro Cupi mängudel. Meie poolt suhteliselt rabe algus aga õnneks tuli mõistus pähe ja suutsime vahetada enne kui täis katatroof oleks saabunud. Sellega paranes ka meie mäng oluliselt ning lõpus oli juba näha niisugust mängu, mille jätkumisel oleks võinud oodata parematki tulemust kui tuli. Igatahes Holland sai surutud vastu maad ja korralik 13-9 võit.

Veerandfinaalis vastaseks endine maailmameister ja Masters võitja Damien Hureau, kes mänis koos Toro tehase USA esindaja Mark Greenbergiga. Vahemärkusena olgu öeldud, et nemad koos Bruno Le Boursicaudiga võitsid eelmise päeva “Gold Cup” finaalis Dylan Rocher ja Stephane Robineau tiimi 13-0.

Mäng hakkas meie suurte võimalustega kuid Damien Hureau suutis oma kuulid mängida nii, et peale esimest 6 vooru oli seis nende kasuks 4-2. Edasi jätkus tasavägine mäng kuni seisuni 5-7, kus meiepoolsed 3 kehva viset kasutati ära ja seisuks 5-12. Meilt veel 2 väga head vooru ja 9-12 aga kahjuks sellega ka ponnistused lõppesid. Väikseks lohutuseks pruun ümbrik. Võistluse võitsid ettearvatult Dylan Rocher ja Stephane Robineau. Meie sõbrad Soomest Arttu Poikolainen ja Marko Jakonen valitsesid “Silver Cup” turniiri ja tasuks sealt võit.

Taas 13 tunnine päev petangiväljakutel mööda saadetud ja võis minna hotelli kohvreid pakkima, et võtta jalge alla kodutee.

Laupäeval viis Dylan Rocher koos oma treeneriga läbi kerge trenni Inglismaa juunioritele. Ma olen kindel, et 8 noort, kes seal osalesid said indu mitmeteks aastateks.

Lõpetuseks torkas Gravesendi Rugby Clubi piigi südamesse kõigile petankeritele üle maailma.

Vive La Petanque