Naiste pétanque’i maailmameistrivõistlused Douais, Prantsusmaal 2025
Aega on pisut möödunud naiste pétanque’i maailmameistrivõistlustest, mis tänavu toimusid Prantsusmaal ajaloolises Douai linnas.
Eestit esindas koondis koosseisus Triin Gretel Tauk, Merike Aava, Angelika Tauk ( kõik SK Saku Petanque), Kertu Palm ja esindaja Valmar Pantšenko ( mõl. Tartu Kalevi petangiklubi).
Meie lennukid maandusid kenasti Pariisis, kus võtsime rendiauto ning umbes kahetunnine autosõit viis meid Douaisse. Kertu ja Valmar olid seal juba eelmisel aastal EuroCupi mänge pidamas käinud ning linn oli neile tuttav. Meie hotell asus kesklinnas – sümpaatne, väike ja armas paik, kus tundsime end väga oodatuna. Pétanque’i hall jäi umbes 12–15 minuti autosõidu kaugusele. Väga mugav ja praktiline lahendus, sest pikemate mängupauside ajal saime kiirelt hotelli puhkama minna.
Douai on tõeline pétankerite paradiis – kaasaegne ja muljetavaldav sisehall 56 täismõõdus väljakuga. Lisaks sai peaväljakule, kus olid tribüünid, maha märkida veel kaheksa väljakut ning ka õues oli rajatud arvukalt väliväljakuid.
Kohale oli tulnud 45 riigi naiskonnad üle kogu maailma – Euroopast, Aasiast, Aafrikast ja Ameerikast. On alati eriliselt tore kohtuda ja mängida nii paljude erinevate koolkondade ning mängustiilidega vastaste vastu. Iga matš pakkus midagi uut: suurepärast tehnikat, taktikalist teravust, spordivaimu ning väärt teadmisi, mida edaspidi enda kasuks pöörata.
Neljapäeva hommikul toimus kongress, kus valiti uued juhatuse liikmed ning viidi läbi ka loosimised – nii tulistamise järjekorra kui ka trios-mängude esimeste vastaste osas.
Esimene võistluspäev
Kõigepealt alustati tulistamisharjutusega, meid esindas meid Triin, kellele see oli esmakordne kogemus tiitlivõistlustel tulistamisharjutust sooritada. Kahjuks võis väga pikk ooteaeg tema sooritust mõnevõrra mõjutada, kuid vabandusi me ei otsi. Esimeseks korraks 9 punkti – see tulemus paraku teise vooru edasi ei viinud.
Trio võistlus algas siiski paljulubavalt – esimese päeva mängudes suutsime näidata enesekindlust ja head koostööd.
Esimene mäng oli Prantsusmaa 2 võistkonna vastu peaväljakul. Seekord õnnestus meil nende vastu kätte saada üks punkt ning kaotasime mängu 1 : 13. Võimalusi rohkemateks punktideks tegelikult oli, kuid veel ei suutnud me neid hetki ära kasutada.
Teine mäng Tahiti vastu kujunes ootamatult kergeks. Me ei lasknud vastaseid kordagi mängu sisse ning võitsime väga kiirelt 13 : 0. Olime esimene võistkond, kes teise vooru nii kiiresti lõpetas – tunne oli väga hea.
Kolmas mäng Kanada naiskonna vastu õnnestus samuti hästi ning võitsime 13 : 6. Kõigil oli hea tunne, asetused ja löögid toimisid ning koostöö sujus.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et selle hea hoo pealt oleks tahtnud kohe veel ühe mängu teha.Paraku lõppes päev tulistamise teise vooruga, kus selgusid kaheksa parimat. Jälgisime põnevusega, kuidas naised hakkama said. 🙂
Teine võistluspäev
Teine päev tõi kaasa rohkem väljakutseid ning kõik ei kulgenud enam päris nii, nagu lootsime. Nagu spordis ikka, tuli ette nii rõõmuhetki kui ka pettumust, kuid iga mäng õpetas midagi uut – nii enda, meeskonnakaaslaste kui ka vastaste kohta.
Neljas mäng oli „vana hea“Norra vastu. Eelmisel aastal kaotasime neile Euroopa meistrivõistlustel Rahvuste Karika finaalis ning seekord kahjuks kordus ajalugu. Meie mäng ei sujunud ning vastased olid väga head – tuli vastu võtta kaotus 1: 13.
Viies mäng viis meid taas vastamisi Inglismaaga, kellele olime mõned aastad tagasi samuti Euroopa meistrivõistlustel Rahvuste Karika finaalis alla jäänud. Ka seekord ei suutnud me neist jagu saada ning kaotasime 4: 13.
Seega ei mahtunud me 24 parema hulka ning jäime ootama oma vastast Rahvuste Karika mängus. Meie vastaseks tuli Ungari – meeskond, kellega oleme ka varem kohtunud. Ususime, et suudame selle mängu võita, võimalusi selleks oli, kuid paraku ei osanud me neid enda kasuks pöörata. Tuli vastu võtta napp, kuid kindel kaotus 7: 9 ning sellega lõppesid ka meie jaoks võistlused.
Kokkuvõttes saavutasime 28. koha 45 osaleja seas. Oleks võinud paremini minna, aga läks nagu ikka 😊.
Pétanque on ala, mis nõuab keskendumist, rahu ja täpsust. Nendel võistlustel sai taas kinnitust, et edu ei sünni ainult oskustest, vaid ka meeskonnavaimust ja vaimsest tugevusest. Kuigi tulemuse osas jääb alati ruumi paranemiseks, andis Douai turniir meile väärtusliku kogemuse ja palju motivatsiooni edasi pingutada.
Eriti inspireeriv oli jälgida teiste riikide mänge ja treeninguid – näha, milliseid lahendusi ja strateegiaid kasutatakse, kuidas mängijad omavahel suhtlevad ning millist energiat nad väljakule toovad. On selge, et arenguruumi on ning eesmärke jagub. Uued väljakutsed ootavad ees ja nende poole tasub püüelda kindla südame ning positiivse meelega.
Toitlustamine ja lõpupidu toimusid halli kõrval spetsiaalselt võistluseks püstitatud telgis. Pidu oli tore, pidulik ja tantsuline.
Tagasiteel käisime kiirelt läbi Pariisi olulisemad vaatamisväärsused ning seejärel ootas meid juba lennujaam ja armas Eestimaa.
Suur tänu imelistele tiimikaaslastele – Triinule, Merikesele ja Kertule. Samuti meie kiidusõnad Valmarile, kes oli meile nii treeneri kui ka autojuhi eest. Täname ka kõiki toetajaid: Eesti Pétanque’i Klubide Liitu, Kultuurkapitali, Saku Vallavalitsust, Saku Pétangiklubi ning kõiki kaasaelajaid, kes hoidsid pöialt ja jagasid head energiat nii kodus kui ka kohapeal.
Sellised kogemused annavad jõudu ja inspiratsiooni uueks hooajaks. Iga võistlus on samm edasi, iga mäng on õppetund ning iga kord, kui Eesti lipp rahvusvahelisel areenil lehvib, tunneme uhkust ja oleme tänulikud.
